Viimased uudised

Tagasi uudistesse

Vändra metsas Pärnumaal - karude asemel kobrastel külas

Aprillikuu retk tõi meid kõiki nautima mõnusaid metsaaluseid, mis kevadistest lilledest olid sini-roosa-valged. Kogunemiskohaks oli Kurgjal asuv Linnutaja talu, mille peremeheks sai 1874. aastal Carl Robert Jakobson ja millest pidi näidistaluna saama eeskuju kõikidele põllumeestele.   
Ilm ei olnud küll nii päikesepaisteline ja suviselt soe kui märtsis, kuid metsa vahel oli täitsa tuulevaikne ning juba mõne kilomeetri pärast sai jopelukke avada ja kihte maha koorida.


Retkelisi oli taas meeldivalt palju, nii et liikumist korraldati kahes grupis: tiheda ja eriti tiheda sammuga liikujad. Ja et kellelgi sabaslonkija tunne ei tekiks, tehti liikumistaktikas kiire vangerdus ja otsustati üksteisele vastu liikuda. Talumuuseumi hoovi pealt edasi saime sammuda samal teel, mida mööda käis Jakobson kodukohast Vanaõue kaudu Viljandisse ajalehte ,,Sakala” toimetamas. Viljandimaale me päris ei jõudnud, küll aga sai üle piiri Järva maakonnas käidud.


Rada kulges männimetsa all ja mööda Saarjõe äärt. Võinuks arvata, et tuleb vaid ühetaoline üksteise järel jalutamine, kuid kuna rada ei osutunud kõikide jaoks just ühe kuivaks, sai lompide, purrete ja pehmemate kohtade ületamisel teha ka graatsilisemaid liigutusi. Eks sai otsustavaks jalanõude valik, kui niiskete jalgadega keegi finišisse jõudis. Laulusõnade lubatud karusid (peale matkajuhi muidugi) ega hommikul korraldajate märgatud laigulisi sõjaharjutajaid me ei kohanud, küll aga sai reklaamist tuttavate valgete-tugevate hammastega kobraste metsa langetamise oskusi imetleda.



Reipal sammul akrobaatikat tehes jõudsid ka kõik kolm kosutuspunkti imekiiresti kätte. Põltsamaa magusalt ojadena voolav morss ja krõmpsuv kurk, kommivalik ja krõbedad küüslauguleivad andsid piisavalt kosutust, et sama erksalt jätkata. Olenevalt kui treenijasõbralikud mõõdikud käima olid pandud või kui suure ringiga lompide ümbert sai mindud, tuli kilomeetreid 19 ja 20 vahele, mille läbimiseks kulus veerandi jagu üle nelja tunni.


Taluõuele tagasi jõudes sai hobuste, kanade ja küülikutega sõprust sobitada ning taluhooneid lähemalt uudistada. Rehetoas pakkus talurahvas sooja suppi ja teed-kooki, et retkelistel oleks jaksu koju jõudmiseks. 1874. aasta kirjutas Carl Robert Jakobson oma mõrsja Juliele: „Nii ilusat kohta kui Kurgja, olen ma harva näinud...” Meil jääb üle temaga ainult nõustuda.


Loodusenautijaid ootame aga juba 16. ja 17. mail selle aasta ainukesele kahepäevasele retkele Vormsi saart avastama. Kuna kohti on seekord väga piiratud arvul, tuleb registreerimine kibekiirelt ette võtta. Kohtumiseni Rohuküla sadamas!