Viimased uudised

Tagasi uudistesse

Päikeseteraapia ja värske õhu vannid Jägala-Joal

Märtsikuu kostitas meid imeliselt kevadiste ilmadega ning nii tuli kelle rõõmuks, kelle kahjuks juba teist aastat järjest ära jätta Parika räätsaretk. Selle asemel sai minna Põhja-Eesti rannikule meretuuli nuusutama. Sel korral ei tekitanud ka ilm mitte mingit muret – särav päike läbi terve päeva.


Seekordne elamusretk oli nagu tõsine klassiekskursioon – vaatamisväärsusi jagus igale sammule. Algus- ja lõpp-punktiks oli kõige laiem looduslik juga Eestis – Jägala juga, mis vetesula tõttu jättis palju majesteetlikuma mulje, kui suvekuumuses. Enne starti tuli teha veel mõned valikud, kas minna 10-kilomeetrisele rajale või võtta ette 20-kilomeetrine rännak. Neil, kel ajaressursiga kitsas käes oli, asusid lühemale distantsile, kuid tubli kolmveerand seltskonnast võttis väljakutse pikemale looduses viibimisele vastu.

Retk algas mööda põlluvaheteid, kuid juba mõne kilomeetri järel jõuti Manniva küla golfiväljakutele, mille vahel sai uudistada kandilist arhitektuuri. Peenest majaehitusest aga pakkus rohkem elamusi rippsilla ületamine, mis mõned päevad enne retke oli vaid 10 sentimeetri kõrgusel veepinnast. Õnneks said kõik retkelised kuiva jalaga üle ning teha silla ületamise järel veel tükk aega tudisevatel jalgadel koos jõeääred vallutanud kalameestega esimese peatuse, kus jagati veresuhkru taseme taastamiseks Põltsamaa glögi ja kommi.

Edasi viis elamusretk meid mere äärde, mis oli üllatuseks palju tuulevaiksem ja rahulikum, kui suvel, ning vahu asemel kattis veepiiri veel valge krõbisev jää. Kaldale uhutud karpide krõpsudes sai rannaliival jalutada päris mitu kilomeetrit. Merevaadet nautides paistis isegi mitmekümne kilomeetri kaugusele jääva Tallinna teletorn selgelt kätte ära.

Rannaga käivad alati käsikäes männid ja nii seatigi sammud edasi kevadisse männimetsa, kus rohelisest metsaalusest võis leida nii mõnegi talvitunud pohla. Kuna kilomeetreid oli juba omajagu selja teha jäänud, oligi metsavaikuses aeg teiseks dopingupausiks. Organismi soolakadu aitasid kompenseerida küüslauguleivad ja vürtskurk. Ühtlasi sai metsa all korraldatud kiire Teeme Ära aktsioon.

Elamusretke viimasel neljandikul sai pilgu heita Eesti suurimale hürdoelektrijaamale, mis taastati 2002. aastal, ja vallutada 4,5 meetri kõrgust Kuke-Miku kivi. Nii olidki peamised väätamisväärsused kaetud ja peagi oldigi juba tuttavatel põlluvaheteedel, mis Jägala joa juurde tagasi viisid. Lõpp-punktis jagati traditsioonilist kõhukinnitust sooja supi ja pirukate näol.

Loodetavasti ei saanud keegi agara riidekihtide koorimise ja jalatsite jalast heitmisega liialt külma, nii et ootame kõiki vanu ja uusigi retkelisi juba järgmisele elamusretkele 19. aprillil, kui astume Carl Robert Jakobsoni radadele. 

Vaata lisa http://elamusretked.ee/elamusretked-2015/kurgja-elamusretk.