Kümme aastat elamusretki

Esimene elamusretk nägi ilmavalgust Keila terviseradadel 28. aprillil 2008. aastal. Seega tähistame käesoleval aastal uhket juubelit! Uurisime erinevatelt eestvedajatelt, kuidas see kõik alguse sai ja millised on eredamad muljed köögipoolelt vaadatuna.

Korraldajad vahetuvad, idee jääb

Idee autor Marti Soosaar meenutab, et elamusretked sündisid Eesti Firmaspordi Liidu ja Eesti Kepikõnni Liidu koostöös. „See oli firmaspordi sari, mille algne mõte oli elamuspunktide kogumine. Nagu praegugi – üks kilomeeter võrdus ühe elamuspunktiga,“ räägib Soosaar ja lisab, et siis oli juures ka väike vimka ehk lisaülesanded, kus parimatel oli võimalik boonuspunkte saada. „Esimesel matkal Keilas oli selleks mingi pooletoobine mälumäng, suurel alal puude loendamine, mis võttis ilmselt pool päeva, kuna selles kohas olid vist pooled Eestimaa männid,“ muigab Soosaar.  

Vennad Marti ja Hannes Soosaar korraldasid retki alguses vaid kahekesi. Ajapikku lisandus ka abilisi, oma olulise panuse andsid Evelin Rüüti ja Stella Täht ning ka erinevad kepikõnniklubid. Kuid muude tegemiste kõrvalt hakkasid elamusretked soiku vajuma ja 2011. aasta alguses anti retkede eestvedamise üle Triin Kaldamäele ja Jaanika Lillele. „Meie esimene retk toimus 6. veebruaril 2011 Endla rabas. Alustasime küll juba 2010. aasta lõpus Lüllemäe retke planeerimisega, aga kuna reklaamimine firmaspordi listi kaudu toimus jõulude ja aastavahetuse paiku, siis me ei saanud Lüllemäele ühtegi osalejat,“ pihib Kaldamäe ja lisab irooniaga, et algus oli paljulubav. 

Retkede populaarsus siiski kasvas ja nii möödusid kaks edukat hooaega. 2013. aasta alguses võtsid korral-damise teatepulga üle Marika Turb, Maarja Kalma ja Triin Tints. Turb meenutab, et nad sattusid elamus-retkede kampa ülikooliõpingute kaudu: „Maarja teadis Martit ja palus, et ta vaataks üle meie näidis-ürituse korraldamise grupitöö, no et kas sobib. Pärast seda Marti kutsus meid joonele ja pakkus retkede orgunnimist... No järelikult siis sobis!“ 

Retk retke järel käidi ilusat Eestimaa loodust avastamas ja alates 2014. aastast liikus ettevõtmine firmaspordi alt iseseisva MTÜ staatusesse Kunnar Karu ja Anniki Inno hoole alla. Karu selgitab, et maht kasvas suuremaks ja juures oli ka Elamusmaratonide sari: „Haldamise lihtsustamiseks lõime kaks MTÜd – Elamusretked ja Elamusmaratonid.“ Kunnar on olnud retkede aktiivse korraldamise juures kõige kauem – alates 2008 rajameistrina ja sellele lisandus alates 2014 kogu tegevuse eestvedamine. „Muidugi saab sellist asja teha ainult koos heade abilistega,“ jagab Karu ohtralt kiidusõnu kõigile korraldajatele läbi aegade.

Auväärne inventar ja logistikaapsud

Veidraid juhtumisi on nende aastate jooksul olnud palju. Näiteks selgub, et autodega kuhugi kinni jäämine või nende lõhkumine on olnud pigem reegel kui erand. „Tüüpiline oli see, et Kunnar näitas umbes poole meetri laiusele kände ja juurikaid täis teele,  et siit saab läbi küll!“ muljetab Soosaar ja lisab: „Kunagi Viinistus oli plaan kiirelt hommikul enne rahva tulekut mingi jupp rada üle vaadata ja siis olime kuskil lumesulavees poole põlveni sees ning müttasime seal umbes tunni... kuna aega rada ümber teha polnud, siis saadeti kogu osalejate armee ka samast mülkast läbi. No seal oli küll elamus garanteeritud kõigile.“

Meenutusi autode välja tõmbamistest või lükkamistest kogunes päris mitu ning sageli oli vaja ka kõrvalist abi kasutada. Eriti loovat matkakorraldamise lähenemist demonstreerisid Jaanika ja Triin Tabasalus kui neil grupp juhuste tahtel nii pikaks venis, et nad tagasi grupi etteotsa saamiseks tee peal hääletama pidid. „Sõitsime kiirustajatele järele, ootasime siis koos tagapool kõndijad ka ära ja kõik oli jälle hästi,“ muljetab Lill.   

Soosaar nendib, et kõige auväärsemalt on elamusretki teeninud Firmaspordi punased termosed, mis ilmselt on pea kõikidel retkedel töös olnud. „Kui keegi on ER sarjas medali ära teeninud, siis need termosed,“ on Soosaar kindel. Marika Turb mäletab, et kui tema juures enne retke termoste sisu ettevalmistamine käis, huugasid varahommikul kõik potid ja veekeetja sellise hooga, et viskas pidevalt korgid välja. „Aga sellegipoolest oli alati sada protsenti teevesi olemas,“ nendib Turb uhkusega.  

Meeldejäävamad hetked

Lisaks tavapärastele 5-15 kilomeetrilistele loodusmatkadele on aeg-ajalt ka eriretki organiseeritud. Üks hullumeelsemaid eriprojekte oli 100 km retk 2012. aasta aprillis – paras eneseületus nii korraldajatele kui kõndijatele. Lill muljetab, et plaastreid ja ka valuvaigisteid kulus hoolega, aga 15 inimest kogu selle ulmelisena tunduva retke tookord läbisid. Nende hulgas idee autor Marti Soosaar, kes Lille meenutuste peale ohkas, et inimene tahaks mõned traumad oma elus unustada. Mõlemad aga nentisid, et oli igati väärt hullus! 

Vähem või rohkem hulle hetki jagus ka iga tavapärase elamusretke ettevalmistamise juurde. „Üldiselt oli Kunnariga tavaline, et kui ta ütles lähme-vaatame-selle-jupi-rada-ka-veel-üle-enne-kui-koju-läheme, siis olime kahe tunni pärast kuskil pimedas metsas ilma pealambita põlvini jäävees või külma tuule ja vihma käes mingis suvalises mereäärses kohas ning ronisime mööda rannapealseid kive, lootuses, et naabertalu pitsule hommikul ikka süüa on antud,“ avab Soosaar nn musta töö telgitaguseid. 

Kambavaim ja vinged kaaslased on olnud sama tähtis kui täiel rinnal looduse nautimine. Turb meenustab sõitu Osmussaare retkele kui mandrilt vaadates oli vesi täiesti sile, aga merel laine möllas ja vihma sadas: „Üks ilusamaid retki ja ägedamaid paadisõite! Olime Maarjaga sõidu ajal laeva juhikabiini ees ning hüplesime ja lõkerdasime naerda, korralik teraapia oli.“ 

Karu tunnistab, et alguses tundis ta end olevat Eestit hästi näinud inimene, aga nüüd 10 aastat hiljem tuleb tõdeda, et ikka veel on palju kohti, kuhu pole sattunud „Kuigi mis seal salata – ma olen ilmselt 99% eestlastest rohkem kodumaad näinud, eriti veel tavapäraselt mitte käidavaid kohti, ja oi kui palju on erilisi mälupilte kogunenud!“  

10 aastat ja 121 retke hiljem...

1. aprillil 2018 toimus elamusretkede 121. retk – Paganamaa retroretk, millega tähistati uhket juubelit. Kui esimesel retkel Keilas osales 8 inimest, siis tänaseks on asi kasvanud Eesti suurimaks kepikõnni ja käimisürituste sarjaks. 2017. aastal osales retkedel 1854 inimest ja läbiti 55 tuhat elamuskilomeetrit. Retkede ajalooarhiivi on võimalik vaadata siit:

http://www.elamusretked.ee/arhiiv.

Praegu löövad elamusretkede korraldamisel kaasa umbes 15 vabatahtlikku ja läbi aegade on elamusi aidanud jäädvustada meie legendaarsed fotograafid Kaimo Puniste, Tarmo Haud, Ardo Säks ja Ivo Kraus. Üks vabatahtlikest on Piret Värnomasing, kes alguses  käis retkedel osalemas, kuid alates 2016. aastast on korraldajate rida-des retke juhina või abilisena. Muu hulgas on Piret üks nendest, kes enne vabariigi aastapäeva retki legendaarseid kiluvõileibu ette valmistab. „Olen korraldajate pundis, kuna on tore koos sõpradega miskit korda saata ja uusi paiku avastada,“ selgitab Värnomasing. 

Nii ongi, elamusretked pakuvad rõõmu nii osalejatele kui ka korraldajatele. Seda kinnitab ka Karu, kelle sõnul just kogu kombo annab motivatsiooni sarja elluviimiseks: „Koerad, külm vesi, autoga kinnijäämised, varahommikused tõusmised ning siis paar tundi hiljem sajad naeratavad retkelised, positiivsed elamused, kaunid maastikuvaated – ilma nendeta ei saa ja ei tahakski!“ 

Läbi põnevate ja erinevate aegade on eesmärk olnud sama – kepikõnni ja käimise propageerimine ning Eestimaa ilusa looduse avastamine. Õnneks põnevaid avastamist väärt paikasid jagub ja korraldajad lubavad vahvat ettevõtmist jätkata nii elamusretkede kui elamusmaratonide raames.