Avastusretk Äntu maastikukaitsealale

Sügisesi elamusretki alustati Väike-Maarja lähistelt Äntu maastikukaitsealalt, kuhu oli kohale tulnud seni suurim arv retkelisi – lausa 130. Seetõttu liiguti taas kahes grupis üksteisele vastu, et üsna kitsastel radadel jalutajaterivi liialt pikaks ei veniks. Kuigi kilomeetreid ei tulnud väga palju, oli elamusi see-eest rohkelt.

Algus- ja lõpp-punktiks oli Äntu Sinijärv, mis on Eesti kõige selgema eriliselt sinakasrohelise veega järv. Ühtlasi on see lubjatoiteliste järvede kõige iseloomulikum esindaja Eestis, mille vesi on ka kõige sügavamas kohas kaheksa meetri peal põhjani läbipaistev. Edasine tee viis tõenäoliselt retke kõige oodatuma vaatamisväärsuse juurde. Nimelt on Äntu kalakasvatuse ühes tiigis end sisse seadnud hüljes nimega Poiss, kes paremate elamistingimuste otsingul kolis sinna Audru karusloomakasvandusest 2008. aastal. Poiss uudistas hea meelega kõiki retkelisi ning trikitas ja poseeris meelsasti kõigile fotografeerijatele.

Kui hülgepoiss tervitatud, sai Äntu Tehisjärvel, tuntud ka kui Järaniku järv, imetleda graatsilisi luiki, keda oli 80ndate lõpus veehoidlana rajatud veekogul üsna mitu. Ja siis oligi juba aeg esimeseks kosutuspunktiks. Kuum tee magusate küpsistega passis suurepäraselt karskesse päiksepaistelisse hommikusse. Tol hetkel ei osanud keegi aimata, et kohe-kohe on ees retke kõige keerulisem koht.

Lõppkokkuvõttes midagi ületamatut polnud, kuid kindlasti oli see retke elamusterohkeim momente. Esiteks andis kõigi ebaõnneks järgi Nõmme jõel??? olev sillake ning edasigi olid teeolud mõneks ajaks natuke rohkem kui niisked. Siinkohal tahaks teha suure kummarduse kõigile kalevipoegadele, kes rada aitasid ehitada, ja heasüdamlikele käeulatajatele, kes seetõttu ise leppisid tunduvalt märjemate jalgadega, et retkelised võimalikult kuiva jalaga üle saaksid.

Edasi sai mitmed kilomeetrid metsa vahel käia – küll oli mõnus üle mitme aja taas rahulikult pehmes metsaaluses jalutada ning kogu värskust ja head lõhna sisse hinagata. Kohatised vetruvad laudtee jupid ja nendelt kostuv ühtlane sammude kõmin mõjusid päiksepaistelises ilmas väga rahustava ja lõõgastavana. Rajal möödusime Linaleo järvest ja täitsa lähedalt sai imetleda Mäetaguse järve.

Üle maantee minnes jõudsime peagi Punamäele laagriplatsi, kus kunagi asus Lõuna-Virumaa suurim linnus. Kesklinnuse kohal said ka elamusretkelised keha kinnitada – hea maitsesid nii kurgid-kommid kui mõnus soe tee. Matkarada kulges järgnevalt soiste pilliroogu täiskasvanud kallastega Kaanjärve juurde. Taas maanteed ületades jõuti aga kõige üksikuma ja vähetuntuma Äntu järve juurde – laudtee otsa pealt sai uudistada pilliroogu peitunud Umbjärve.

Retke lõpuosa viis meid aga jälle värvidemaale. Esiteks möödusime Valgejärvest, mille põhja katab samuti järvelubi ning mille vesi on väga läbipaistev (6,1-6,8 m), kohati lausa valge. Viimasena sai imetleda Äntu Rohelist järve. Rohelise värvuse annab põhja kattev järvelubi, põhjani läbipaistev rohtukasvanud vesi ja ümberringi rohetav loodus.

Finišis ootas kõiki kosutuseks maitsev supp ja pirukas, et ikka jaksaks koju sõita. Oli tujutõstev kuulda, et retkelised olid lõppkokkuvõttes siiski rajavalikuga rahul ning avaldasid soovi teinekordki siiakanti tagasi tulla. Loodame, et sama huvitav ja elamusterohke saab ka olema meie hilissügine Maidla retk. Maidla retke juhendi leiate SIIT.

Tagasi uudistesse